Pidev muutumine.

Nüüdseks olen elanud Soomes juba 2 kuud. Selle ajaga olen suutnud läbi lugeda 3 raamatut milles on üle 500 lehekülje ( kui kooliõpikud ja nende leheküljed välja jätta!), nende raamatute tõttu hakkan ma isegi mõistma kui väärtusetut elu ma olen elanud ja sellel niisama oma näppude vahelt välja libiseda. Ma suudan näha ilu ka kõige lihtsamates asjades ja olen õppinud tundma inimesi mitte nende välimuse põhjal vaid selle järgi kes nad isiksuselt on. Ma ei taha siinkohal halvasti küll öelda Soomes elavate minu vanuste kohta, kuid paratamatult pean ma seda tegema öeldes, et nad ülimalt pealiskaudsed ja neil on ainult tühipaljas kest ning nende sisemus on tühi ja kõle. Vähemalt seal klassis kus mina olen otsustanud oma õpinguid jätkata on nii. Leidub ka huvitavaid inimesi ning nende iseloomus on palju huvitavaid jooni.
Muidugi endiselt on minu jaoks suureks tõkkeks teel keel mida ma valdan vähe.

***

terve päeva passisin tühja, pesin pesu ja veidike õppisin. kell on 22.49 ja mõtlen kas minna magama. Homme on kool, unistan gripi epideemia kuulutamisest!

he lights go out all around me
One last candle to keep out the night
And then the darkness surrounds me
I know I'm alive
But I feel like I died
And all that's left is to accept that it's over
My dreams ran like sand through the fists that I made
I try to keep warm but I just grow colder
I feel like I'm slipping away

After all this has passed
I still will remain
After I've cried my last
There'll be beauty from pain
Though it won't be today
Someday I'll hope again
And there'll be beauty from pain
You will bring beauty from my pain

My whole world is the pain inside me
The best I can do is just get through the day
When life before is only a memory
I wonder why God lets me walk through this place
And though I can't understand why this happened
I know that I will when I look back someday
And see how you've brought beauty from ashes
And made me as gold purified through these flames
Here I am at the end of me
Trying to hold to what I can't see
I forgot how to hope
This night's been so long
I cling to your promise
There will be a dawn

?

Võtan laualt kommikarbist kommi, pistan selle suhu ja mälun aeglaselt. Mõtlen kuidas oma mõtteid siia kirja panna. Võtan ka teise kommi, tunnen kuidas see mu hammaste vahel vaikselt katki läheb. Samastan oma elu kahe kommiga järsku, imelik. Pole minulik. Viimase nädala jooksul olen näinud enda maailma tuhmumas, olen nagu kits kahe heinakuhja vahel, kuid tunnen end valimast valet heinakuhja.
Ma olen väsinud, ega taha isegi enam midagi. Isegi talli enam ei kisu, vanasti vähemalt ma läksin sinna ja tundsin, et mul polegi muresid. Kuid nüüd on vastupidi. Ma võiksin olla toa pimedaimas nurgas lihtsalt istuda terve päeva, ja ma usun, et ma oleksin isegi siis õnnelikum.