...

Mürk vanglaõhus paljuneb
ning alatu käib jaht,
kõik, mis on inimeses head,
siin kustub nagu taht,
meid meeleheide riivistab,
äng on me vangivaht.

Pidev muutumine.

Nüüdseks olen elanud Soomes juba 2 kuud. Selle ajaga olen suutnud läbi lugeda 3 raamatut milles on üle 500 lehekülje ( kui kooliõpikud ja nende leheküljed välja jätta!), nende raamatute tõttu hakkan ma isegi mõistma kui väärtusetut elu ma olen elanud ja sellel niisama oma näppude vahelt välja libiseda. Ma suudan näha ilu ka kõige lihtsamates asjades ja olen õppinud tundma inimesi mitte nende välimuse põhjal vaid selle järgi kes nad isiksuselt on. Ma ei taha siinkohal halvasti küll öelda Soomes elavate minu vanuste kohta, kuid paratamatult pean ma seda tegema öeldes, et nad ülimalt pealiskaudsed ja neil on ainult tühipaljas kest ning nende sisemus on tühi ja kõle. Vähemalt seal klassis kus mina olen otsustanud oma õpinguid jätkata on nii. Leidub ka huvitavaid inimesi ning nende iseloomus on palju huvitavaid jooni.
Muidugi endiselt on minu jaoks suureks tõkkeks teel keel mida ma valdan vähe.