?

Võtan laualt kommikarbist kommi, pistan selle suhu ja mälun aeglaselt. Mõtlen kuidas oma mõtteid siia kirja panna. Võtan ka teise kommi, tunnen kuidas see mu hammaste vahel vaikselt katki läheb. Samastan oma elu kahe kommiga järsku, imelik. Pole minulik. Viimase nädala jooksul olen näinud enda maailma tuhmumas, olen nagu kits kahe heinakuhja vahel, kuid tunnen end valimast valet heinakuhja.
Ma olen väsinud, ega taha isegi enam midagi. Isegi talli enam ei kisu, vanasti vähemalt ma läksin sinna ja tundsin, et mul polegi muresid. Kuid nüüd on vastupidi. Ma võiksin olla toa pimedaimas nurgas lihtsalt istuda terve päeva, ja ma usun, et ma oleksin isegi siis õnnelikum.